DNA-põhise metoodika välja töötamine ja tõhususe hindamine haugi efektiivse kudekarja suuruse seiramiseks Saaremaa rannikumeres

Abstract

Paljude kalaliikide arvukuse vähenemine näitab kiiret vajadust rakendada informatiivsemaid seireprogramme ning parandada käimasolevate majandamis- ja kaitsemeetmete tõhusust (Rice & Legace 2007). Alates 1960-ndatest aastatest on magevees ja vooluveekogudes elavate kalaliikide seire kõige laialdasemalt kasutatavateks vahenditeks nakkevõrgud ja standardiseeritud elektripüük. Kuigi eelpooltoodud meetodid on üldjuhul asurkondade arvukuse hindamisel informatiivsed, on nii nakkevõrkude ja elektripüügi kasutamine aeganõudev, kallis ja sageli invasiivne. Samuti ei ole võimalik noorjärkude ja suguküpsete isendite arvukuse andmete põhjal hinnata üht kõige olulisemat populatsiooni parameetrit, kudekarja efektiivset suurust ehk edukalt paljunenud sugukalade arvu (Neb). Viimasel ajal on geneetilise muutlikkuse ja mitmekesisuse seireprogrammide vajalikkust hakatud üha laiemalt teadvustama ning geneetilist seiret nähakse kui väärtuslikku vahendit ohustatud populatsioonide geneetiliste muutuste hindamisel (Schwartz jt. 2007). Populatsiooni efektiivse suuruse (Ne) hindamine on selles kontekstis eriti oluline, sest Ne, mitte lihtsalt populatsiooni isendite arvukus, määrab juhusliku geneetilise triivi ja inbriidingu kaudu populatsiooni geneetilise varieeruvuse taseme (populatsiooni efektiivne suurus, Ne, on ideaalpopulatsiooni suurus, mis käitub juhusliku geneetilise triivi tingimustes sarnaselt uuritava populatsiooniga). Samas on geneetiliste meetodite kasutamine majandatavate loomaliikide seires (Laikre jt. 2010) ning ajaliste geneetiliste lähenemisviiside kaasamine kalavarude majandamise ja säilitamise kavadesse olnud üsna aeglane (Hare jt. 2011). Ajaliste lähenemisviiside piirangute ületamiseks on välja töötatud mitu DNA-põhist meetodit, mis põhinevad ühel ajahetkel kogutud proovide analüüsil. Need meetodid hindavad efektiivse populatsiooni suurust tuginedes uuritud geneetiliste markerite aheldustasakaalutusele (ingl. k. linkage disequilibrium), heterosügootide ülekaalule või lähisuguluses olevate indiviidide sagedusele valimis (ingl. k. sibship assignment, SA).