Merepõhja geoloogia: geofüüsikalised kaugseire meetodid ja setteuuringud

Abstract

Eesti merealade geodiversiteet on mitmekesine. Peamised tegurid, mis määravad geoloogilise ehituse eripära, on aluskorra kristalsete kivimite ja aluspõhja settekivimite pinnamood, mandriliustiku kulutus ja kuhje ning pärastjääaegne settimine ja kulutus (Lutt ja Raukas, 1993). Eesti kui mereriigi kohuseks on kindlustada meie territooriumile kuuluva Läänemere keskkonnasäästlik ja jätkusuutlik haldamine, tagada merealade loodusväärtused, elurikkus ja säilitada olemasolevad ökosüsteemid. Samas on Eesti riigil tekkimas üha suurenev vajadus kasutada merepõhja ressursse. Tegelikkuseks on saanud või saamas mitmed merepõhja kasutust hõlmavad projektid: sadama-alade ja veeteede käigushoidmine, mereala süvendusja kaadamistööd, avamere tuulepargid, pumphüdroelektrijaamad, gaasi- ja sidekaablid, Saaremaa püsiühendus, Tallinna-Helsinki tunnel, avamere kala-, vetika- ja karbikasvatused, vajadus merepõhja maavarade järele. Seega on tekkinud reaalne vajadus Eesti mere- ja rannaalade ruumilise planeeringu koostamisele. Kõik see süvendab tarvidust usaldusväärsete meregeoloogiliste andmete järele, mis annaksid vajalikke alusteadmisi nii merepõhja elupaikade kaardistamiseks, merepõhja ressursside otsimiseks, kaardistamiseks ja kasutamiseks ning avamererajatiste projekteerimiseks ja riskijuhtimiseks (Tuuling jt, 2021). Tehnoloogia arenguga on toimunud kiire geofüüsikaliste kaugseire meetodite arendamine ja uue aparatuuri kasutuselevõtt, võimaldades koguda merepõhja geoloogilisi andmeid oluliselt efektiivsemalt. Geofüüsikalised andmemudelid on alusinformatsiooniks erinevatele valdkondadele nagu merepõhja kaardistamiseks, mere- ja rannikualade planeerimiseks, kasutamiseks ja kaitsmiseks, merepõhja ressursside otsimiseks, avamererajatiste projekteerimiseks ning riskijuhtimise kaardistamiseks. Oluline on siinjuures andmete kogumise automatiseerimine ja standardiseerimine ning andmete koondamine rahvusvahelistele standarditele vastavatesse andmebaasidesse. Uuringutöös kasutati komplekselt erinevaid geofüüsikalisi meetodeid merepõhja efektiivseks ja innovaatiliseks kaardistamiseks. Seismoakustilised mõõdistamised pilootalal ja andmete interpreteerimise teostas Eesti Geoloogiateenistus (EGT). Merepõhja geoloogilise läbilõike kaardistamiseks kasutati üheaegselt erinevaid setteprofilaatoreid ning merepõhja pindalaliseks kaardistamiseks erinevaid sonareid (külgvaate- ja lehviksonar). Uuringu pilootalal kasutati geofüüsikalisi meetodeid koos põhjasette proovidest analüüsitud granulomeetrilise koostise tulemustega, et interpreteerida erinevaid merepõhja substraadi tüüpe ja setete litodünaamilisi protsesse. Rakendatud innovatiivne metoodika on sobilik merepõhja kaardistamiseks ja aitab efektiivselt koguda uusi alusandmeid, mis on vajalikud mereala keskkonnasäästlikuks ja jätkusuutlikuks kasutamiseks, tagades olemasolevate ökosüsteemide säilimise.